Vaadates sinu kodulehte, tekkis mul esmalt küsimus, kust tulid sinu nn pikslitööd (“Pixel Mort”, 2010)?

Mingil hetkel ma vaatasin oma asju, kas või need punktid (fotoseeria “Kasutatud kirjandus”, 2007). Ühtepidi on tegemist ekstreemfotoga – ma ei pildista enam kaameraga, vaid mikroskoobi abil, pilt on makrost samm edasi. Ja teine äärmus – “Pixel Mort”. Selle puhul tuli lihtsalt pilti jõllitada maksimumsuurusega, pikslite tasemel. Digipilti suurendades näed sa äkki tõtt selle surnud piksli sees – see mõte tekkiski neid punktipilte vaadates. Harilikult ei viibita nii sügaval pildi sees ja need on huvitavad asjad. “Pixel Mort” suurendus on jõhker – kui kogu kujutis välja trükkida, mitte imepisike osa sellest, ja see n-ö välja lõigata, siis oleks väljatrükk mitukümmend meetrit pikk, nii et surnud piksel on ikka väga sügaval selles koes sees.

Kas see suurendus oli siis maksimum, mida oli tehniliselt võimalik saavutada?

Tegelikult oli väljatrükkidega nii, et kui ma olin piksli välja lõiganud, koos lähiümbrusega ülejäänud fotost amputeerinud, suurendasin faili Photoshopis digitaalselt. See on ainus viis tekitada üleelusuuruseid piksleid. Surnud piksleid ei näe reeglina mitte sellepärast, et nad nii väikesed on, vaid sellepärast, et fototöötluse tarkvara n-ö triigib need välja. Vähemasti kõige inforohkemas RAW-failis on nii, et faili avades on ekraanil hetkeks surnud piksleid näha ja siis need kaovad kui võluväel. Nende pikslitega on minu meelest nii, et programm mäletab neid, sest need on alati samas kohas, ja lülitab need siis välja. JPEG-faili kujul fotodel näed ka seda surnud pikslit.

See töö oli ühtlasi ka austusavaldus Cory Archangelile?

Jah. Sellepärast, et ta on möllanud sarnase kraamiga hästi palju – selliselt, et fototöötlustarkvara pole mitte ainult vahend, vaid ka “tegelane” või teema. Mulle tundus kuidagi paslik ta ära mainida.

Nüüd on ta juba Eestisse jõudnud ja teil olid tööd samal näitusel “Eksootika” [Tallinna Kunstihoones 22. IV–3. VI 2012, kuraator Kirke Kangro – toim.]?

Olid. Seal oli minu esimene tekstitöö.

See oli see peaminister Andrus Ansipi tsitaat?

“Ma eksisin.”

See ei olnud päris?

Ei, see on fiktiivne tsitaat. Pärast ma vaatasin, et võib-olla oleks pidanud seal näitusel ära märkima, et see on fiktiivne. Et päriselt ei jõua me Ansipilt seda tõenäoliselt kuulda. Ei usu, et seda ka tema memuaaridest leiaks, kui tal just mingit väga imelikku meelemuutust ei tule.

Noh, vahest, kui kontekstist väljalõigatuna ainult?

Nojah, sest tema vabandus oli, kui oli see ACTA diskussioon¹, et mul on kahju, et te must valesti aru saite.

Mis ei ole põhimõtteliselt vabandus, vaid veel üks süüdistus – teie saite minust valesti aru.

Jah, see on päris huvitav, sest sellisel positsioonil võiks ju tunnetada, et see ei tee sind nõrgemaks, kui sa tunnistad oma vigu.

Ehk teeks isegi tugevamaks mingis mõttes, sest inimestel tekiks tunne, et sa oled ka päris inimene, kes eksib ja vigu tunnistab nagu kõik teisedki?

Just. Selline supermehe mängimine on kohati absurdne. Peaminister Ansip, haridusminister Jaak Aaviksoo ja rahandusminister Jürgen Ligi moodustavad Eestis huvitava eksimatuse triumviraadi.

Jah. Kui see akadeemia uue hoone probleem meedias oma tippu jõudis, tegi Aaviksoo Eesti Kunstiakadeemias ettekande. Tundus, et ta võttis sõna asja kohta, milles ta pole pädev (mida ta ise ka tunnistas), ja tundus, et sellest valdkonnast teadmiste omandamine teda isegi ei huvita. Näiteks ajas ta kunsti korduvalt sassi eneseväljendamisega, mis pole selles kontekstis üks ja seesama, ning on seega suhteliselt suur viga inimese poolt, kes on sattunud kunstialase küsimuse lahendamise keskpunkti. Loomulikult polnud Aaviksoo arvates mingit võimalust, et kunst Eestist kaob, sest inimesed tahavad ennast väljendada alati, isegi siis, kui kunstiülikool ära kaoks. Aga ülikoolidest rääkides, kus sa ise oled õppinud?

Alguses mõtlesin, et tahan saada filoloogiks. Lihtsalt läksin Tartu Ülikooli inglise keelt õppima. Seal tekkis sõber, kes õppis Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja kes vedas mind ka sinna. Ta hindas mu fotosid kõrgelt ja arvas, et peaksin fotograafiat õppima minema. Ja mingil hetkel hakkas tunduma, et mis ma selle inglise keelega ikka teen, inimesed oskavad seda niikuinii. Tõsi, olen nüüd ringiga inglise keele juurde tagasi jõudnud ja tõlgin. Aga, jah, see üleminek ühelt erialalt teisele oli omamoodi lahe. Täpselt samal ajal, kui oli inglise filoloogide lõpuaktus, oli ka fotokooli sisseastumiseksam, mis on terve päeva vältav linna peal pildistamine – hea ettekääne aktuselt kõrvale viilida, sest ma ei armasta rahvakogunemisi. Nii et see üleminek oli täiesti ilma pausita. Otse fotosse. Ja tegelikult, kui ma inglise keelt õppisin, tegin alamastme psühholoogia ka läbi. Alamaste tähendas, et ei pidanud kõige tehnilisemaid aineid läbi võtma. See oli põnev, silmaringi avardav.

Olen ka su sõbra kunstnik Toomas Thetloffiga arutlenud, et psühholoogia on kunstis taas justkui populaarseks saanud – Freudi terminid tulevad igalt poolt välja. Aga kindlasti on ka filoloogial oma koht, kas või Deleuze’i tekstides. Filosoofia kui keel, kunst kui keel – kas ka sul?

See Ansipi-asi oli mu esimene tekstipõhine töö. Ma olen tegutsenud suhteliselt kitsalt fotomeediumis. Mitte väga produktiivselt, aga üsna intensiivselt selle sees. Mingil hetkel saab see otsa: surnud pikslid ja mikroskoobivaated – kuhu sealt edasi minna? Tekstini välja. Piksli puhul see on aktuaalne, seda on ilus vaadata ja mõnele sellest juba piisabki. Aga sinna tuleb teksti nii palju kõrvale anda, et fotost saab praktiliselt illustratsioon tekstile. “Pixel Mort” on peaaegu et töö fotograafilt fotograafile. Fotoosakonnas oli üks vahetustudeng, kes käis mu kodulehel ja ütles, et “jah, see oli nii arusaadav”. (Naerab.) Tuleb leppida sellega, et see on suhteliselt kitsas värk.

Taavi Piibemann “Pixel Mort III”

digitaalne suurendus / pigmentprint alumiiniumkomposiidil / 100×70 cm
Kõik õigused kunstnikul

Sa oled siis fotole lähenenud ühelt poolt väga kontseptuaalselt ja teiselt poolt väga tehniliselt – kuni pikslini välja. Aga kas pole olnud tahtmist, et nüüd teeks jälle pilte, aga hoopis uuest perspektiivist?

See huvitab mind, aga pildistamise ja kirjutamisega on mul samamoodi – ma ei oska vabalt kirjutada nii, et ma ei jälgiks kirjutamist ega analüüsiks samal ajal seda lauset. Kirjutamine tuleb mul kohutavalt aeglaselt, sest olen kinni selles, mis sealt tuleb. Ja pildistamisega on täpselt samuti. Ülemõtlemine ei ole niivõrd see, mis millenigi viib, ta pigem pidurdab. Enese jälgimine toimib mõlema puhul. Ma polegi nii-öelda vabapildistamiseni jõudnud, ma otsin seda veel. Kadestan inimesi, kes niimoodi suudavad. Vaatan tihti, et seal miskit nagu on, aga juba kujutad ette, et see ei hakka tööle, kas siis vormi või tähenduse poolest. Ja lõpptulemus on see, et ei pildistagi.

Selle koha pealt on ka minul fotoga väga keeruline suhe, sest vahel on raske öelda, mis vahe on poliitiliselt meelestatud reportaažil ja nüüdiskunsti valdkonda kuuluval fotol. Väga lihtsalt ja labaselt öeldes ei tooda fotograaf tihtipeale mingit uut pilti, vaid dokumenteerib sotsiaalselt huvitavaid objekte. Aga siis sattusin Berliinis ühe fotograafi peale, kelle pildid olid tihti lavastatud ja nullist loodud – Josephine Pryde. Ta lavastab tihtipeale selliseid stock footage tüüpi pilte, rääkides nende kaudu selles kaasaegses pildipanga keeles või koodis. Pildistatud pangakaardid jne. Ilusad pildid, mis on samas väga…

Korporatiivsed?

Jah. Tema puhul oli mul selge, et ta toodab uusi pilte, kuigi nad samaaegselt haihtuvad sinna olemasolevasse koodi või isegi pigem toovad selle standardkoodi mingile teisele tasemele. Aga see ongi tema puhul asja mõte.

Mul on võib-olla see teema, et mulle sobib hästi, kui inimesi pildi peal ei ole. Ma mõtlen automaatselt instrumentaalselt. Kui ma vaatan häid töid inimestest, selliseid, mida on põnev viis aastat järjest iga päev seina peal vaadata – selliseid asju ma kadestan. Inimesi on huvitav vaadata. Ma kujutan ette, et üks lõpnud piksel ammendub kiiremini. (Naerab.)

Jah, aga samas see mõte võib-olla ei ammendu nii kiiresti ja see võikski olla üks kontseptuaalse kunsti pärandeid. Olen kuulnud ühte kunstnikku ütlemas, et talle meeldib rohkem internetist kunsti vaadata kui näitustel käia, see olevat osa teoste jaoks loomulikum formaat. Kontseptuaalsele kunstile suunatud veebilehed, nagu vvork.com, igasugused tumblerid – enamik teoseid tõesti ei vaja, et neid reaalselt nähtaks, sest nende mõtte saab sealt ekraanilt kätte.

Jah, laksu saab täiesti kätte.

Mõnikord isegi suuremal määral. Reaalsete objektidega kaasneb mul tihti pettumus, et, ah, see on päriselt ka olemas, keegi on vaevunud seda realiseerima.

Jah, reaalseid näitusi ja teoseid ümbritseb võib-olla ka teatav pompoossus. Selline pidulikkus, mida ekraanil ei ole.

Mulle tundub, et ka see banaalsus, mis ümbritseb teoseid galeriides, on häiriv. See on mingi asi jälle. Kellegi poolt tehtud objekt. See on üle pingutatud ja silmakirjalik. Internetis aga on need teosed taandatud samale tasemele mis iga teinegi Google’ist leitud pilt. See on uutmoodi banaalsus, mis võib-olla tundub loomulikumana?

Fotode puhul on 72 dpi JPEG ekraaniresolutsioon olnud väga kohitsetud. Kujutis on hõre, värv on selline, nagu ekraanil juhtub parajasti olema. See on hoopis midagi muud kui autori nägemuse järgi valminud väljatrükk. Aga uus retina display ongi juba peaaegu prinditihedusega, mitte küll 300 dpi, aga väga lähedane ja sa näed pilte vastava tihedusega.

Aga kuidas sina ennast sellises olukorras tunned? Mulle tundub lihtsalt, et mingis mõttes eksisteerivad nii sul kui ka Toomasel teosed mõttetasandil, ideedemaailmas.

Kohati on see nii. Samas, kohati on mul vajadus – ja see meid mingis mõttes eristab, aga samas näen ma seda mõnikord ka Toomase juures –, et foto puhul annab väljatrükk või valguskast lisamomendi, mida sa ekraanilt ei saa. Aga füüsiline väljatrükk peab siis ka olema väga hea. Ühest küljest võib ju imestada, et “mis mõttes – see on ju kontseptuaalne teos”. Aga kui suurus, värv ja kiirgus ongi osa sellest kontseptist, siis see peaks maailmas ka füüsilise objektina olemas olema, isegi kui raamitud paberfoto on vanamoodne.

Minu jaoks on küsimus selles, kas galeriis käimine on ennast vaataja jaoks ammendanud, kui internetis saab näha nii palju ausamat dokumentatsiooni?

Üldiselt on raske teha midagi, mis murraks välja klassikalisest olukorrast, kus inimene tuleb ja lihtsalt jõllitab neid objekte. Kui sa galeriis niikuinii ei saa teha midagi väga erilist, näiteks paranoilistel turvalisuskaalutlustel, siis oledki sunnitud end internetis eksponeerima. Tavaliselt lähed sa avamisele, kus on keeruline töid vaadata. Seal on see sotsiaalne virvarr, mis tähendab, et sa pead teist korda tagasi minema, millega kaasneb laiskusemoment. Veebis on nii, et sa leiad kellegi, kes sulle meeldib, siis sa lähed tema kodulehele ja näed tema teisi töid ka, vaatad tema CV-d, vaatad mingit intervjuud ja kogemus sellest uuest avastusest on hoopis erinev sellest, kui sa näed tema ühte teost kuskil ühisnäitusel, kus ta on suhteliselt isoleeritud juhtum. Internetil on mitmeid eeliseid, kindlasti.

Asusin just lugema ühte esseed, mis räägib Saatchi online-galeriist, kus ongi juttu sellest, et ta on kapitaliseerinud selle revolutsioonilise printsiibi, et kunst sai kõigile interneti kaudu kättesaadavaks. Varsti oleme jõudnud sinna, kus need teosed on iPadil sirvitavad, see muutub normiks ja ka sinna on kindlasti võimalus lisada nuppe click, buy, pay. Samas aga, mulle tundub, et inimesed on hakanud rohkem raamatuid trükkima, kunstnikeraamatuid on nii tohutult palju.

Fotoraamatuid ka. On toimunud teatav renessanss ja see on tore. Ma arvan, et see asjaolu on seletatav sellega, et lõpuks tahad hoida käes füüsilist fotot.

Kas sinul on raamatuplaane olnud?

Mul pole endal raamatuid ilmunud, aga ma alati soovitan seda formaati tudengitele. Ei käsi, aga soovitan. (Naerab.) See on suhteliselt odav, võrreldes suurte väljatrükkide tegemisega, vahetu, jäetav. Ta on nagu visiitkaart. Ja samas ongi teos sul olemas, mingis suuruses saad sa kas või lehe välja võtta ja ära raamida, kui oled selline raamija-inimene. Siin vaatab disain möödapääsmatult vastu – hea meelega ignoreeriks seda, aga ei saa. Kõik meie ümber muutub üha rohkem disainituks, sest “kõik meie ümber” tähendab järjest enam ekraanilt kuvatavat maailma. Halvasti disainitud raamatut ei taha keegi vaadata, sest paremate operatsioonisüsteemide ja kodulehtede disain seab üsna kõrged standardid.

Meie jõudlus visuaalset infot vastu võtta on kindlasti internetiga kasvanud – kogu aeg vilgub midagi, üks pilt viitab teisele jne. Pildijagamiskultuur tagab selle, et me jõuame näha tuhandeid pilte minutis.

Ma olen vist veebikäitumise poolest vanamoodne. Mul on ad-block standardis, midagi ei vilgu kuskil. Kui ma satun teiste arvutite taha ja näen neid reklaame, siis on mul kohe imelik. Ja ma salvestan tekste välja ilma koduleheta, ainult tekstina. Keegi õpetas mind nii ja mulle see meeldib. Eks mul ole ka kakskümmend akent korraga lahti ja audio mängib, aga mingil hetkel tahad tagasi seda lehekülje formaati. Multitasking on minu puhul illusioon. Liiga palju aega kulub ühelt tööpinnalt teisele liikumisele, ümber orienteerumisele. Kui seda saaks päeva lõpuks kokku lüüa, sealt tuleks päris suur ajakadu.

Kas selline kontseptuaalne teostus, mis sinu teoste puhul on suhteliselt paigas – selge ja korrastatud –, võib olla mingis mõttes katse korrastada sellist üleinformeeritud ja kaootilist maailma?

See on põnev mõte. Ma pole ise nii mõelnudki, aga tõenäoliselt ta seda on. Tõenäoliselt on minul nende asjadega ka omad seosed ja mida ajas edasi, seda rohkem neid tuleb. Ja mida rohkem on mul teoseid, seda vähem mäletan, mis oli algne tähendus. Aga inimesel, kes tuleb seda esimest korda vaatama, peab olema üks sisenemispunkt, et ta saaks aru, kust kohast ta hakkab seda asja vaatama. Kui teoses oleks väga palju asju korraga, siis oleks raske seda lahti mõtestada. On vaja ühte sisenemispunkti ja hiljem hakkavad need seosed võib-olla muud moodi avanema.

Küsisin seda, kuna seostest ja seletustest rääkides oodatakse igalt nüüdisaegse kunsti teoselt mingit seletust, kas poliitilist sõnumit või midagi, mida see pilt võib-olla otseselt ei näita, aga millele ta kuidagi viitab. Aga need seletused pole lõpuks kuigi objektiivsed, sest omades natuke kriitika- ja argumenteerimisvõimet, on põhimõtteliselt võimalik ükskõik mis teosele omistada ükskõik mis ideoloogilist tähendust või poliitilist tähtsust. Sealt tuleb muidugi ka väide, et eks igaüks saab asjadest aru omamoodi, aga kriitilises plaanis on see suhteliselt nõrk argument, sest arvamuste tasandil – mis ongi subjektiivsed – pole ju mõtet vaielda. Ent mida pole võimalik nii lihtsalt manipuleerida, on teatud faktid ja kunsti puhul kuulub nende hulka kunsti praktiline külg. Ehk siis see, mida kunstiteos kui maailmas eksisteeriv objekt ja sellega kaasnev žest teeb, mitte see, mida ta ütleb. Minu väide ongi sellele üles ehitatud, et ükskõik, mida üks su teos ideoloogiliselt ka ei tähendaks, praktilises mõttes on mõned kontseptuaalse või minimalistliku kunsti näited käitunud justkui korrastajad, võttes üleliigse ära, taandades. Samas on aga igasugune korrastamine tihti vägivaldne, sest see eeldab, et sa pead mingid asjad välja jätma, isoleerima. See, kuidas peale viimast globaalset majanduskriisi üritati rahvusvahelist kunstimaailma “puhastada” üleliigsetest kunstnikest, on hea näide niisugusest mõtlemisest.

Asi läheb niisiis ekstreemseks looduslikuks valikuks, et kes on tugevam, see jääb ellu.

Just. Ja sellepärast tahaksingi pöörata rohkem tähelepanu sellele, mida kunst maailmas teeb, mitte ainult sellele, millest kunst peaks rääkima. Samuti on ka see, kuidas kunstnikud ja teised kunstimaailmas tegutsevad isikud käituvad, hetkel minu jaoks olulisem sellest, millise ideoloogilise maailmapildiga nad väidavad end olevat. Kriitiline mõtlemine on selles mõttes ju ka äraostetav.

¹ ACTA (The Anti-Counterfeiting Trade Agreement ehk võltsimisvastane kaubandusleping) on mitmepoolne riikidevaheline kokkulepe, mis püüab määratleda rahvusvahelisi norme intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks. Leping näeb ette rahvusvahelisi standardeid autoriõiguse rikkujate karistamiseks, et võidelda võltsimise, piraatluse ja teiste intellektuaalomandi vastaste kuritegudega. Leping on kutsunud esile palju kriitikat kodanikeühenduste poolt. 11. veebruaril 2012 toimusid ülemaailmsed ACTA-vastased meeleavaldused. Eestis korraldati need Tallinnas ja Tartus. – Toim.

Aliina Astrova töötab KUNST.EE inglise keele toimetajana. Käesoleval aastal alustas ta ateljeevisiitide sarja organiseerimist, millega seoses külastavad viis kriitikut, kuraatorit ja kunstiteadlast järgneva aasta jooksul Eestis kümne noore kunstniku ateljeesid.

CV
Taavi Piibemann, sündinud 1977. Lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli 2007. aastal. Osalenud erinevatel isik- ja rühmanäitustel Eestis alates 2004. aastast. Praeguseks hingusele läinud Swedbanki kunstipreemia nominent 2008. Rühmituse Art Security liige (koos Toomas Thetloffiga).