Mika Hannula ja Minna Henrikssoni kureeritud näitus “Happy Together” võtab vaatluse alla tänapäeva ühiskonnas esinevad (konfliktsed) olukorrad, milles avaldub kollektiivne teadvus ning uurib seeläbi kogukonna ja kollektiivsuse ideid – laiema eesmärgiga analüüsida konstruktiivselt seda, mis juhtub, kui kollektiivne (olgu siis teadvus või identiteet) pääseb võidule individuaalse üle. Probleemid, mis kollektiivsuse ja kogukonna mõtte taustal üles kerkivad, ulatuvad seinast seina, kõikudes homofoobiast keskkonna saastamiseni, prostitutsioonist rahvusliku identiteedi ja rahvusliku ajaloo konstrueerimise temaatikateni.
Küsitav kuulumine
Esmalt jahmatas näitus oma inforohkuse, lärmaka olemise ja rusikas-näkku suhtumisega. Kõik teosed polemiseerivad ja räägivad erineval moel vägivallast, ebaõiglusest ja destruktsioonist ja nõnda on n-ö välisuudiste efekt kerge tekkima – ehk siis vaatajat ei kõiguta enam miski, vägivald muutub normiks, ebaõiglus retooriliseks fooniks. Kaasamõtlemise ja diskussiooni asemel võib maad võtta nii tavapärane ükskõiksus ning esitatavad probleemid jäävad üleüldise meediamüra tasandile. Kõnekas näib, et suurel osal näitusel osalenud kunstnikest on rahvuse ja kogukondliku identiteedi mõttes kõrgendatud tundlikkus. Nii on näituse pressiteates kunstnike nimede kõrval välja toodud ka nende päritolu: Minna Henriksson (Soome/Türgi); Villu Jaanisoo (Eesti/Soome); Katarina Zdjelar (Serbia/Holland); Ahmet Ögut (Türgi/Holland) jne. On see paratamatu, et kollektiivse ja kogukondliku identiteedi tagamaade üle arutlevad üksnes need, kellel see justkui lõhestunud on? Näib, et küsimusi selle kohta, mis juhtub siis, kui kollektiivne võidutseb individuaalse üle, esitavad eelkõige need, kelle jaoks kollektiivsus on mingil moel probleemne, kelle puhul miski segab ühteliitval tundel maad võtta.
Happy together? Happy together!
Mainisin eelnevalt “välisuudiste efekti” – kas siis kuulumistunde jõul või infomüra rohkuse tõttu tekkivat ükskõiksust. “Happy Together” ei taha jääda müra tasandile: teatud vasturohtu mürana tajumise vastu kätkeb endas näituse pealkiri ja juhtmõte – üheskoos õnnelikud. Tõepoolest, kui me tabame, et üheskoos õnnelikud olemise küsitavuselt edasi liikumine on meile kõigile ja igaühe jaoks eraldi tegelikult ainus võimalus (ellu jääda), hakkab näitus kõnelema üldistava inimliku kogemuse läbi. Siis ei sea näitus kollektiivsust selle väljundite tõttu pelgalt küsimuse alla kui midagi negatiivset, vaid tahab anda sellele uue konstruktiivse sisu.
Näitust tervikuna läbib seega kaks tähtsamat telge: esiteks “mittekuulumise” positsioon, mis võimaldab tõstatada küsimusi; teisalt kollektiivsuse uute väljundite otsimine, mis avaldub näitust tervikuks liitvas kuraatoripositsioonis. Paradoksaalselt aga – taotlus on ju selgelt näha – sumbub “Happy Together’i” idee oma lärmakasse kehasse niipea, kui kuraatori kontseptsioon kõrvale jätta ja vaadata mõnda tööd eraldi (või siis kõnetamas oma naabertööd).
Õnnemängud ja juhuslikud kohtumised
Juhtusin näitusele parajasti siis, kui oli algamas Soome rühmituse YKON simulatsioonimängu “World Game” pilootvoor V.0.02. Prototüübina kasutab YKON 1960. aastatel ameerika arhitekti Buckminster Fulleri poolt sõjamängude alternatiivina loodud nn Maailmamängu, mille ideeks oli panna maailm töötama inimkonna heaks lühima võimaliku aja jooksul spontaanse koostöö vormis. YKONi “World Game’i” motoks on: maailm vajab rohkem kui meie armastus, ehk siis kutsub inimesi tegudele. “Pole vaja olla spetsialist selleks, et maailma muuta, vaja on tahtmist”, kõlab üks YKONi juhtmõte.
Sattusin vestlema YKONi ühe liikme Tomas Träskmaniga, kes selgitas, et mängu mõte on spontaanse ideede genereerimise teel pakkuda lahendusi kõige erinevamatele globaalsetele ja lokaalsetele probleemidele, mis on olulised just mängu osalistele. Ehk siis alustada maailma parandamist rohujuuretasandilt – nelja osalejate grupi seast esile kerkinud probleemidest ja nende lahendustest, andes osalistele mõttelised “vabad käed” vahendite suhtes. Olles igasuguste utoopiasugemetega maailmaparandamisplaanide suhtes parandamatult skeptiline, küsisin Träskmani käest, kuivõrd optimistlik on ta mängu tulemuse suhtes: osaliste ideed ei pruugi ju olla konstruktiivsed ega tõsiseltvõetavad? Kas mängus on arvestatud ka sellise variandiga? Vastusena nentis Träskman, et eeldatavat resultaati mängul pole, seega ei ole välistatud ükski tulemus või väljund, põhiline on ikkagi positiivne emotsioon ja ideed. Paari päeva pärast olid mängu Tallinna vooru tulemused Kunstihoones ka üleval. Näiteks oli ühe osalejategrupi eesmärk järgmine – 15% kogu maailma raadioeetriaja reserveerimine reggae-muusikale. Maailm vajab rohkem kui meie armastus, aga kas mäng midagi enamat ka pakkus? Pidin nentima, et minu jaoks mitte.
Näituse läbivalt sotsiaalkriitiliste tööde sekka oli sattunud üks päris ehe võõrkeha, mis kohati suutis oma eripära tõttu tekitada publiku seas vaat et rohkemgi elevust. Villu Jaanisoo korskav monstrum “Oh Carol” (2004) eristus kõigest muust nii tugevalt, et mõjus “Happy Together’i” tekstikeskses ümbruses omamoodi hea “halva naljana”. Inimesed peatusid ja vangutasid arusaamatuses päid: miks see asi siin ikkagi on? Salapärane kineetiline installatsioon jättis vastused enda teada, aga selle meduusi liikumist meenutav rütmiline pulseerimine, summutatud ja üha korduv naiivne laulujupp viis mõtted hoopis teisele lainepikkusele, sügavikele, inimesega võrreldes tunduvalt vähema rakuarvuga olendite maailma. Oli see siis teadlik näituse kujundaja “vimka” või provokatsioon, paigutada Jaanisoo “Oh Carol” vastastikku Hannula sotsiaalkriitiliste plakatitega (“Hoolimata sellest, et…” 2009)? Hea annuse absurdikogemust sai nende kahe teose vahele jäävast mõttevaakumist kätte küll.
Võimu kineetika / mälu tektoonika
Eraldi tahaks veel välja tuua Kristina Normani kaks tööd “Võimu kineetika” (2009) ning “Kogukond” (2009), kuivõrd mõlemad tegelevad eestlaste jaoks lokaalses kontekstis taasiseseisvumisjärgse aja ilmselt ühe traumeerivama ja rahvuslikul pinnal lõhestavama temaatikaga. “Võimu kineetika” esipaneelil on kujutatud vahelduvana pilte Pronkssõduri asukohtadest: Tõnismäe “enne” (ehk koos Pronkssõduriga), “pärast” (ehk ilma kujuta) ning Pronkssõduri uus asupaik Kaitseväe kalmistul. Vahelduvad pildid näitavad võimu kineetikat – liikumapanevat jõudu, mis pronkssõduri teisaldamise ja püüdega kustutada monumenti rahvuslikust ja avalikust mälust tekitas nihke ja protestilaine. Juri Lotman on rääkinud rahvuse ja mäluga seoses nähtusest, mille ta nimetas “õiguseks eluloole” ehk ühe rahvuse õiguseks oma eluloole. Eestlastele on see olnud ihaldusväärne, kuna varasemalt oleme kuulunud maailma sellese ossa, kel ei olnud eluloole õigust.[1] Seda, mis juhtub siis, kui üks “elulugu” välistab teise, demonstreerib ka “Võimu kineetika”. Kineetilised kaadrid oma probleemitus vaheldumises meenutavad, kui kiiresti sai Tõnismäest “pärast” ehk lillepeenardega mitte-midagi-mäletav lage plats ja millised tagajärjed võivad võimu kineetikal mälu tektoonilisest jõust tulenevalt olla.
“Kogukond” kujutab trobikonda miniatuurseid pronkssõdureid, Aljošasid, riietatuna näiteks Miki-Hiireks, Superman’iks, Kinder Surprise “üllatusmunaks” või modelleeritud küünlaks, mis viitab leinale. Paelaga seotud pronksmeeste kogukond on sümbolina tõeliselt kõnekas: Pronkssõdur on mingis mõttes muutunud nii eestlaste kui ka Eesti venelaste jaoks kogukonda defineerivaks sümboliks: ühe jaoks on tegu soovimatu võõrkehaga, mineviku painava kummituskujuga, teise jaoks pea et reliikviaga. Lakmuspaberiks on ta aga mõlemale – nii enda kui ka “teise”, oma vastase, defineerimiseks. Teine “Kogukonna” puhul tekkiv paralleel on Komar & Melamidi “Lenin püüab taksot” (Lenin Hails a Cab, 1993), mis kujutab oma käe kaugusesse suunanud Lenini kuju New Yorgis “hääletamas” ja käsitleb samuti mineviku monumente läbi koomilise spektri – asetades selle uudsesse olukorda, nagu ka Norman riietab oma pronksmehed uudsetesse rõivastesse. “Kogukonna” huumor on aga eksimatult kibe.
Esmakordselt metropolis
Kui ma praegu näitusele tagasi mõtlen, pean tõdema, et “Happy Together” lõi mind lõpuks siiski massiga, infomassiga nimelt. Tõstatades küsimuse õnneliku koosolemise võimalikkusest, muutus näitus ise selle võimalikkuse küsitavuse näidiseks. Üks töö varjutas teise ja teine summutas kolmanda, nii et paljudest on meeles ikka ainult müra: vilkuvad pildid ja kummaline süütunne, et ma ei suuda vaatajana suurest osast esitatust huvituda. Ehkki kollektiivsuse möödapääsmatuse ja kuulumise küsitavuse vaheline hõõrdumine jääb mõneks ajaks kummitama, jõudis see minuni ikkagi “välisuudistena”. Midagi nagu riivas, aga ainult korraks, tunnistan ausalt. Ilmselt on see paratamatu, et kui üheks näituseks koondada suur hulk sotsiaalkriitilisi töid, hakkavad need vaataja tähelepanu pärast võistlema, ent vaataja jääb nõutuks. Keset info võitlustandrit kõnetavad lõpuks üksnes sellised tööd, mis annavad piisavalt ruumi ja aega, võimaluse ideega suhestuda teisel lainepikkusel, kui seda pakub välisuudiste või fotoreportaaži oma. See on midagi, mille üle “Happy Together” paneb mõtlema.
Maria Saviste on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse magistrant.
[1] Vt T. Hennoste, Postkolonialism ja Eesti. Väga väike leksikon. – Vikerkaar 2003, nr 4-5.
28.01–1.03. 2009
Tallinna Kunstihoones.
Kuraatorid Mika Hannula & Minna Henriksson, kaasprodutsendid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Tallinna Kunstihoone.
Osalesid: Petra Bauer, Birgir Birgisson, Igor Grubic, Mika Hannula, Minna Henriksson, Hanna Jaanisoo, Villu Jaanisoo, Kiba Lumberg, Kristina Norman, Karl Ingar Roys, Katarina Zdjelar, Ahmet Ögut, YKON (Ulu Braun, Sasha Huber, Tellervo Kalleinen, Oliver Kochta-Kalleinen, Tomas Träskman).
