2018 \ 4
I
Kas üheksakümnendad on lõpuks ometi teel Kumu kunstimuuseumi püsiekspositsiooni?
Indrek Grigor annab ülevaate 2018. aasta Kumu sügiskonverentsil räägitust.
II
Loomeuurimuspalavik
Eesti Kunstiakadeemia (EKA) uus peahoone on avatud! Raivo Kelomees selgitab, mida on olnud doktorantuuri tasemel võimalik EKA-s õppida seni ja kuidas on see kõik seotud rahvusvaheliste arengutega.
Kuidas kirjeldatakse metsa digitaalsetele jänestele
Kaire Nurk usutleb Peeter Lauritsat, mis tunne oli olla kunstnikuna külalisprofessoriks Eesti vanimas ja suurimas ülikoolis.
III
TEOORIA JA PRAKTIKA / BI- & TRIENNALISATSIOON
Taas kord armastuse, mitte raha pärast
Brigita Reinert teeb põhjaliku tagasivaate Tallinna Graafikatriennaali juubeliaastast.
IV
Mees nagu orkester
Mari-Liis Rebane kirjutab Eesti kineetilise ja ka helikunsti isaks nimetatud Kaarel Kurismaa retrospektiivist “Kaarel Kurismaa. Kollase valguse orkester”.
Kesklinnas tiigriteta
Triinu Soikmets vaatas kuraatorinäitust “Abstraktsioon kui avatud eksperiment” Tallinna Kunstihoones, mis kontekstualiseeris eesti geomeetrilise abstraktsionismi klassiku Sirje Runge varasemat loomingut laiemas Ida-Euroopa kontekstis.
V
Ikooniline lõige ajast
Andri Ksenofontov räägib nõukogudeaegses kunstielus nn karmi stiili silmapaistvalt esindanud maalikunstniku Nikolai Kormašovi privaatsemast kutsumusest – tema ikoonide kogust.
Ehtekunstnike rühm õhuLoss ja nende näitus “Rõhuloss”
Urmas Lüüs sillutab teed lossi pilvede piiri peal.
Lola Liivat ja “kosmiline plahvatus”
Karolina Ōabowicz-Dymanus kirjutab Eesti abstraktse maalikunsti elava legendi Lola Liivati ülevaatenäitusest.
Ühe nõudepildi lagunemise lugu
Oliver Laas käis paavst Franciscuse Eesti-visiidiga ajaliselt kattunud August Saia isiknäitusel “Kakskümmend käänet”, kus võis näha 21 maali, millest 20 olid maalitud variatsioonid Diego Velázqueze paavst Innocentius X portreest (u 1650).
Pahupidi diivan, lõng ja pehmed telliskivid
Maris Karjatse analüüsib rühmanäitust “Kuidas elada. Virtuaalsed biograafiad”.